Filmis „Polaarpoiss“ saame kaasa elada fotograafiahuvilisele abituriendile Mattiasele, kellel on unistus minna mainekasse Berliini ülikooli. Siis aga tutvub ta bipolaarse ning hulljulgelt ja süüdimatult käituva Hannaga. See tutvus toob poisile kaasa korduvad vahejuhtumid politseiga ning lõpuks saadab ta tüdruku tõttu korda kuriteo. Selleks, et karistusest pääseda, teeskleb ta Hanna käitumist järgides bipolaarsust.

On hea meel näha, et filmis on suudetud mitmeid tõsiseid ja tähtsaid teemasid ühte põimida, kaotamata sobivust noortefilmi žanri ning sattumata moraalifilmide juurde. Tõepoolest, film tõstatas rohkelt küsimusi nii inimsuhete, vaimsete häirete kui ka unistuste ja ambitsioonide kohta. See on aga hea, sest enam teadlikkust nende teemade kohta on vaid positiivne.

Filmi tegevuslugu oli vägagi haarav ning mitmekülgne, tekitades esialgu poolehoidu Mattiase unistusele, siis aga lausa õudust. Tegevus toimus kiiresti, ausalt öeldes oli üleminek ebatervest romantikast trillerile lausa liigagi šokeeriv ja kiire. Samas võibki see üleminek kahe žanri vahel kujutada reaalset elu – ühel hetkel tundub olukord olevat kontrolli all, teisel on kogu maailm hävinenud. Eriti pingeline oli vaimuhaiglas viibimise aeg, millal Mattias püüdis kurtidele kõrvadele kogu hingest tõestada, et vaid teeskles haigust. Kohati tundusid sealsed juhtumid isegi veidi liiga ebareaalsed, pannes küsima, kas nii saaks ka reaalses elus juhtuda. Hoolimata kõigest polnud lugu lõplikult traagiline, vaid sellesse oli õrna niidina põimitud ka lootus. Just see lootus oligi üks faktoreid, mis selle filmi inimlikuks muutis.

Olles paljuski ameerikalike filmide ajastul üles kasvanud inimene, olen näinud palju lugusid, milles jäetakse vähen ruumi ise mõtlemiseks. Seda huvitavam oli näha Polaarpoisi lõppu, mis lausa üllatas tõlgendamise võimaluste ning omapärase lahendusega. Kuigi filmi lõpus hakkasin kahtlema peategelase otsustes ja väljaütlemistes, oli ta vägagi põnev isiksus. Eriti tore oli näha, et fotograafia polnud ainult tegelase loomiseks vajalik hobi, vaid viis ka süžeed edasi anda. Tänu Roland Laose kehastusele oli Mattias karakter, kellega oli paljudel noortel ilmselt lihtne samastuda. Vähemalt sama särava rolli tegi ka Hanna osas olnud Jaanika Arum, kes väljendas osavalt kõiki nn katkise tüdruku emotsioone. Ka kõrvaltegelaste näitlemine oli usutav, eriti jäi seetõttu silma ema rolli täitev Katariina Unt.

Kõige selle juures ei saa mainimata jätta ka filmi visuaale. Iga võte oli läbimõeldud, kaunis ja kvaliteetne ning Sten Šeripovi loomingust pärinev muusika sobiv filmile justkui valatult, andes põhjust seda igati nautida.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tumedusele vastukaaluks on „Polaarpoisis“ erinevalt mitmetest teistest eesti filmidest ka hädasti vajalikku lootust. Kuigi kohati ebarealistlik, suudab film oma eripärase süžee ning kvaliteetsete visuaalidega arvatavasti haarata nii teismelisi kui ka täiskasvanud vaatajaid ning sobitub ka noortefilmi žanri, mida eestis nii vähesed teosed täidavad.