Samavõrra oluline on teadmiste jagamine mõnel teabepäeval või kaasekspertidele mõeldud seminaril. Ka arvamusfestivalidel osalemine toob teadmiste ja arvamuste edastamisel kasu. Nii on lootust, et uurija teadmised ja uurimistulemused jõuavad poliitika kujundajateni ning nende kaudu meie elu puudutavatesse regulatsioonidesse.

See omakorda viib laiema küsimuse juurde: kuidas muuta ühiskonnas valitsevaid mõttemalle ja hoiakuid? Kuidas juurutada uusi teadmisi päriselus ja kujundada seeläbi hoiakuid?

See on suur proovikivi, sest tihtipeale ei ole otseselt arusaadav, miks on üldse igapäevaelus midagi vaja muuta. Miks on näiteks vaja kohvi juues loobuda plasttopsist ja asendada see tavalise tassiga, kui topsid on sahtlis mugavalt olemas, neid ei pea pesema ja saab pärast ära visata? Miks pean mina sõitma ühistranspordis või jalgrattaga, kui kõik teised sõidavad autoga? Poliitikud ju lubavad laiemaid autoteid ja vähem ummikuid.

Sellisel juhul tulevadki mängu teadmised, nende vahendamine ja muutuste vajalikkuse selgitamine. Kõige olulisemana näen ma oma rolli kutsuda inimesi kaasa mõtlema ja tegutsema küsimustes, mis on ühiskonnas tähelepanu pälvinud. Just siin on minul kui teadlasel oluline osa esitada küsimusi ning koostöös laia ringi huvigruppidega pakkuda välja võimalikke tulevikustsenaariume.

21. sajandi teadlasel ei ole võimalik ühiskonda analüüsida pelgalt distantsilt. Selleks et mõista ühiskondlikke protsesse sügavuti, on vaja koos teistega tegutseda. Minu kogemus kodanikuühiskonnas kaasa lüües, niisamuti välisülikoolide kolleegide samalaadsed kogemused lubavad üldistada, et mis tahes muutuseks on vaja koos tegutsemise tahet. Muutuste katalüsaator on sellises olukorras uurija. See tähendab teadlase jaoks piltlikult öeldes laborikitli seljast heitmist, käiste üleskäärimist ja põllul kogukonnaga koos müttamist.

Sedalaadi antropoloogiline lähenemine tänapäeva teaduse mõistmises annab teadlasele usaldusväärsuse olla muutuste vajalikkuse eestkõneleja, sidustaja ja vedaja.