Triin Ruumeti esimene täispikk mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusseˮ, tagasivaade 1990. aastate jõmmikultuuri, osutus väga edukaks. Filmi käis kinos vaatamas üle 60 000 inimese ja see pälvis kriitikute Neitsi Maali auhinna, mis tähendab, et tegemist oli Eesti aasta parima filmiga.

Samuti võitis „Päevad, mis ajasid segadusseˮ Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ja võttis kuus kategooriavõitu Eest filmi- ja teleauhindade jagamisel, muud preemiad veel lisaks.

Ka Triinu tudengifilmid on pälvinud hulgaliselt auhindu. Ta on ka esimene varalahkunud filmirežissööri Anri Rulkovi preemia laureaat filmide „Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast nr 11. näitel”, „Põhja” ja „Teisel pool vikerkaart” eest.

Ometi oli see teekond pisut või täiesti ootamatu. „Alguses … või noh, terve elu arvasin, et lähen EKA-sse maali õppima,ˮ kõneleb Triin. „Aga siis selgus maalikatsetel, et ma ei saagi sinna ettepoole ja ma mõtlen asjadest teisiti.ˮ

Teisitimõtleja läks BFM-i, meediasse. Tuli lihtsalt selline tunne. „Seal jäin ka pigem joone alla, aga ikkagi pääsesin üle noatera sisse,ˮ selgitab Triin. „Üsna kohe sai selgeks, et midagi muud ma väga peale filmi teha ei viitsi ega taha. Järgmisel aastal astusingi juba filmi bakasse. Ja nii see teekond kujunes.ˮ

Tudengielu oli kirev. „Meil oli imeline kursus, kõik klappisid omavahel. Päeval käisime koos koolis, õhtul baaris – selline vennajaõestumine,ˮ kirjeldab Triin. „Üks öö oli väga lahe ja eepiline, tegime poistega vanas Kotka paviljonis Rein Marani kaameratöö ülesannet. Olime juba nii väsinud ja sellises olekus, et hommikul ronisime katusele ja vedasime mingi vana vanni sinna. Poisid võtsid trussikute väele, tegime neile kohapeal mingid inglitiivad ja filmisime. Siis tuli veel mu kursavend Kaur ja surus trellpuuri tooresse lihasse ja Ott, kes talle samal ajal tomatimahla näkku puristas … Hommikul läksime sealt otse kunstiajaloo loengusse. Igasuguseid asju oli, puändiga ja puändita.ˮ

“BFM-ist sain väga palju,” tõdeb Ruumet. “Abstraktse mõtlemise, mille Jüri Sillart kaasa andis. Kõik need inimesed, need aastad. See oli ju päris pikk aeg, seitse aastat vist.”