Marko ei ole tegelikult kunagi soovinud teha fundamentaalteadust või kirjutada artikleid ajakirjadesse, mida loevad vaid vähesed asjatundjad. Pigem tõukab teda tagant soov olla ühiskonnale vajalik ja tegeleda meid ümbritseva roheluse hoidmisega. „Kõik loodusest huvitatud teadlased tahaksid tõenäoliselt rohkem tegutseda välitingimustes. Küll aga moodustavad kõiksugu välitööd ja järve veetaseme mõõtmised minu tööst vaid väikese osa. Kõige meeldivama osa,“ tõdeb ta.

Oskuse tõestada arvutustega veetaseme kõikumisi ja selle järgi hinnata mineviku kliimatingimusi, sai ta aastaid tagasi oma esimeselt juhendajalt Tallinna Ülikoolis, tunnustatud paleogeograafilt ja ökoloogilt Jaan-Mati Punningult, kes oli ühtlasi ülikoolis asuva ökoloogia instituudi üks loojatest.

Sarnast teed jätkab Marko tänapäevani ning 2018. aasta kevadel kaitses ta doktoritöö, mis uuris Kurtna järvede veetasemete kõikumist viimase 60 aasta jooksul. Kurtnas asub Eesti kõige järverikkam ala, kus 30 km2 suurusel territooriumil asub peaaegu 40 eriilmelist järve.

Tema tööst selgus, miks on Kurtna järvestiku keskosas paiknevate järvede (Martiska, Ahne- ja Kuradijärve) veetase alates 1950. aastatest kõikunud kuni neli meetrit. Kõikumised on toonud järvede ökosüsteemides kaasa olulisi negatiivseid muutusi. Tema uurimuse teebki uudseks just arvutustel ja mõõtmisandmetel põhinevad tulemused, sest varasemalt on järvede veetaseme muutuste põhjuseid selgitatud paljuski kirjeldavalt ja oletuslikult.

Teadus loob eelduse paremaks tulevikuks

Teadusel ei ole võlujõudu, mis pööraks tagasi inimeste mõju ning muudaks järved uuesti selliseks, nagu need olid enne inimtegevust. „Loodus on liiga keeruline nähtus, et teadus saaks anda konkreetsed juhised järvede esialgse seisundi taastamiseks ja seada selleks täpse ajaraami. Pigem saab teaduslike uurimuste põhjal välja pakkuda meetmeid, mis loovad eelduse olukorra paranemiseks,“ selgitab Marko ja lisab, et järvede taastumine sõltub väga paljudest muudest teguritest. Nagu ta tabavalt ütleb: „Loodust ei saa panna katseklaasi ja vaadata, mis talle hästi mõjub ja mis mitte.“

Ühte teab ta kindlalt – järvede seisundi paranemise eeldus on piisav veetase. Põhimõtteliselt saaks järv eksisteerida kaladeta, veetaimedeta, mudata, planktonita või toitaineteta, kuid ainus element, milleta järve olla ei saa, on vesi. Järelikult, kui ei ole vett, ei saa rääkidagi esialgse seisundi taastamisest.

Maailm, kus inimene ei ole keskne

„Inimene mõtleb enda peale, lühikeses perspektiivis,“ sõnab Marko, kui küsida temalt võimalikke põhjuseid, miks mõtleme end ümbritsevatele järvedele vähem, kui võiks. Samas rõhutab ta, et järved ei ole kuidagi erilisemad kui sood, metsad või teised paigad, mis vajaksid hoidmist.

Marko võib oma teadustööd õnnestunuks pidada, kui tema tegevuse tulemusena on mõne järve seisund paranenud. Kuna tema praegune uurimistöö on tihedalt seotud Kurtnaga, siis tahaks ta mõjutada just selle järvestikuga seotud arenguid. Nagu Marko ise ütleb: „Loodus on loomulik ja ette nähtud olema sellisena, nagu ta on. Inimesele ei ole antud õigust seda omakasu eesmärgil rikkuda. Ja kuigi mõned Kurtna järved ei saa ilmselt tagasi selliseks, nagu olid need 60 või 70 aastat tagasi, siis mitmekesised elupaigad ja inimestele silmailu pakkujad võivad nad olla ka edaspidi,“ selgitab ta.

Kui küsida, kas järved võivad kunagi sootuks kaduda, mõtiskleb ta ja lisab: „Kuni maailmas on vett, on meil ka järvi. Kui maailmas ei ole enam vett, ei ole ka meid.“